Madalmaade Uus-Guinea Territoorium Nederlands-Nieuw-Guinea 1949–1962 | |||||
Valitsusvorm | Koloniaalvalitsus | ||||
---|---|---|---|---|---|
Osa |
Hollandi koloniaalimpeeriumi koloonia (1949–1954) Madalmaade Kuningriigi mereülene ala (1954–1962) | ||||
Kuninganna | Juliana | ||||
Kuberner |
Stephan Lucien Joseph van Waardenburg (esimene, 1950–1953) Pieter Johannes Platteel (viimane, 1958–1962) | ||||
Pealinn | Hollandia | ||||
Religioon |
Kristlus (ametlik) Animism | ||||
Peamised keeled |
Hollandi Indoneesia Paapua keeled Austroneesia keeled | ||||
Rahaühik | Kulden | ||||
Deviis |
"Setia, Djudjur, Mesra" (indoneesia keeles) "Pius, Honestus, Amica" (ladina keeles) ("Ustav, aus, sõbralik") | ||||
Hümn |
"Wilhelmus" ("William") "Hai Tanahku Papua" ("Oh mu maa Paapua") | ||||
|
Madalmaade Uus-Guinea (hollandi keeles Nederlands-Nieuw-Guinea, indoneesia keeles Nugini Belanda; Hollandi Uus-Guinea) oli tänapäeva Indoneesia Paapua piirkond, kui see oli aastani 1949 osa Hollandi Ida-Indiast ning 1949–1962 Madalmaade Kuningriigi meretagune ala. Hollandi Uus-Guinea koosnes praeguse Indoneesia Paapua ja Lääne-Paapua provintsidest, mis olid aastani 2003 üks haldusüksus Irian Jaya.
Indoneesia revolutsiooni ajal käivitas Holland Indoneesia Vabariigi alade vallutamiseks "politseioperatsioone", mille jõhkrad võtted tõid kaasa rahvusvahelise pahameeletormi. Rahvusvaheline kogukond toetas indoneeslasi ning Holland oli sunnitud taganema. Aastal 1949 õnnestus Hollandil Hollandi Uus-Guinea Indoneesiast juriidiliselt eraldada ning ala saatus lubati määratleda aastaks 1950. Järgnevate aastate jooksul argumenteeris Holland ÜRO-s, et Hollandi Uus-Guinea rahvastik on Indoneesia omast erinev ning ei peaks seega Indoneesia riigi osaks saama.
Hollandi Ida-India õigusjärglane Indoneesia väitis seevastu, et Hollandi Uus-Guinea peaks uue riigi osaks saama, kuna nii oleks jäänud kehtima endine piir. Uus-Guinea vaidlus põhjustas Hollandi ja vastiseseisvunud Indoneesia suhete kiire halvenemise. Aastatel 1961 rajas Holland Uus-Guinea Nõukogu ning aastaks 1962 oli vaidlus arenenud madala intensiivsusega relvakonfliktiks.
Pärast Vlakke Hoeki intsidenti käivitas Indoneesia hollandlaste survestamiseks infiltreerumiskampaania. Hollandit hakkasid diplomaatiliselt survestama ka Ameerika Ühendriigid ning kogu projekti populaarsus kodumaal vähenes. Augustis 1962 nõustusid hollandlased territooriumi saatuse osas referendumi korraldama. Uus-Guinea oli ajutiselt ÜRO kontrolli all, 1. mail 1963 läks ala Indoneesia võimu alla. Aastal 1969 toimus viimaks hääletus Vaba tahte akt, mille ausust on hljem kahtluse alla seatud.